Thursday, September 27, 2012

Armastus .

* Meeliülendav
*Väsimatu
* Tüdinematu
*Põnev
*Keeruline
*Vaevanõudev
*Hoolimist nõudev
*Riskantne
*Eriline
*Jõuduandev
*Tujutõstev
*Energiat andev
*Rõõmustav
*Joovastav
*Truu


SÜDANT SOOJENDAV !!! 

Armastus on tunne. Kaunim, omakasupüüdmatum kui miski muu. See ei pea olema otseselt suunatud mõnele persoonile või näiteks..esemele ?! Seda saab ainult tunda südames ja õhus,seda ei saa käega katsuda, osta müüa ega vahetada,ometigi on see väärtuslikum kui miski muu.
Üritasin võtta sõnadega kokku,mida see minu jaoks tähendab. Aga tegelikult pole seda sõnadesse panna kaugeltki võimalik.
Võin siiralt ja puhtalt tunnistada,et ma armastan.

Tuesday, September 18, 2012

Jeah, I am one and only, but I´m not the only one..


Et siis sai tüdrukutega meeldivalt aega veedetud :)


                                                               PROSIT !



Mul on nii hea meel,et Kuressaare tšikid on siin täitsa olemas ja saadaval ja nagu ka välja tuli,siis päris lähedal kohe!! Ja parim on see, et leidsime ka aja, keda see siis enne seganud on, et enne loengut saab heal juhul 3 h magada :D?  EKSOLE, Miina, Gellu, Mari, Keidy ? Magamine on ületähtsustatud juu? Ja Inksu oli meil üldse haige, aga kes see kodus ikka viitsib passida,meeldiv seltskond pidavat parim ravi olema :DBussisõit Saaremaale oli küll pisut piinarikas pärast lõbusat kuid suhteliselt pikka õhtut :D Aga õnneks mul oli Helen,kes laenas meeleldi(ma loodan!) oma õlga ja võttis lahkesti mu pea enda sülle ja unepoisid tulid jooksuga külla. Ebameeldiv oli ainult see,et mu jalg otsustas kaks korda järjest ära surra. Viimane kord nii hullusti,et ei saanud varbaid iseseisvalt liigutadagi :S Niiiii vastik tunne oli, aga sellegi poolest ei hakanud kohe jalga maha matma, sain ta siiski uuesti töökorda, ning ta kuuletub mulle jälle:)
Tööst olen väsinud,juba..Mul on siin viimasel ajal olnud mitu sellist tööpäeva ,mida ma nimetan "Kui-maailm-praegu-õhku-lendaks-siis.mul-oleks-täiesti-suva päevadeks".JA ükspäev kui ma suvalt järsku 5min enne lõunat pidin keemilise puhastuse üles otsima, kuskilt alt bussiterminalist,siis ma mõtlesin selle peale,mis tunne oleks bussi alla jääda..Väga jube,kuidas saab keegi üldse selliseid mõtteid mõelda- uskumattttu,mis kohutavad masendusehood mind vahel tabada võivad..
 Võibolla ma olen püsimatu või kiire pööruga või lihtsalt naiivne, aga ma tunnen,et leiaksin mingi parema töökoha. Tahaks leida..Mitte,et sellel midagi otseselt viga oleks, aga ma tunnen,et see lihtsalt ei sobi mulle. Ma ei tunneta oma sisemist rahu ja heaolutunnet, ma lihtsalt reaalselt ei sobi sinna keskkonda.. Võimalik,et ma ei sobi ka mujale, ja põgenemine ja uue otsimine ei pruugi absoluutselt midagi lahendada. Samas ei suuda ma ka hambad ristis kannatada ja oodata harjumist.. Kahe otsaga asi, ja ma pole veel üldse kindel,millisest otsast nüüd tõmbama hakata.