Ebasiirus ajab mul südame pahaks. Valetamine on hullem veel.
Iseendale musta valgeks rääkimine on hale ja masendav.. Kõike ei pea ega saagi rääkida. See on olnud vahel minu probleem: liigne inimeste usaldamine.
Suhtes tuleb aga üleni aus olla - Sa ei pea rääkima oma vanaemale, et Sulle meeldib õhtuti klubides hommikutundideni hängida vms, aga kui sa oled lõhkunud ära tema lemmikvaasi, on vale teha nägu, et ei tea sellest intsidendist miskit.
Kui mõni poiss sulle klubis silma teeb, ning Sa tunned ennast sellest pisut meelitatult, ei pea Sa sellest oma kaaslasele rääkima..( Kuigi võiks, sest miks mitte ?) Aga kui asi jõuab pilkudest kaugemale, võib olla isegi mitmel korral- siis ei saa seda andestada, olgugi, et kaaslane on ehk varemalt Sulle sama teinud.. Kuid pettuse varjamine ja peitmine on hullem veel. Ma lihtsalt suren sisemiselt juba mõttest või isegi ainult kõrvalt vaadates.. Kui palju hullem tunne mind valdaks, kui ma saaks petmisest teada hiljem, kas kuude või aastate pärast.. Ajaga vale muudkui hapneb ja mädaneb ning kasvab iiveldama ajava kiirusega.
Ning kui see kaaslane ongi alustanud pettustega, kas kättemaks sellisel moel on üldse mõeldav ? Või kas see vale kasvatamine ja hoidmine on hoopis kättemaks ?
Ja kui see polegi üldse kättemaks, vaid tüdimus või hoopis uudishimu, siis milleks enam teineteist piinata ? Kuhu mahub niipalju valesid ja ütlematajätmisi, ei mahu enam väga palju head ja ilusat...
Austan inimesi, kes julgevad olla ausad ja siirad. Isegi kui nad teavad, et aususe tulemusel võivad nad palju kaotada, võidavad nad tegelikult kordades rohkem. Aga argus on üks vastik tegelane, ning mõni lihtsalt ei suuda temast üle olla :S
Lihtsalt asi mille üle mõtiskleda.
