"Vabandust, kas Te kuulute siia ?"

Kliendid vahel ikka uurivad igaks juhuks enne, kas ma ikka töötan Zaras, kui hakkavad midagi küsima. Ühel päeval küsis aga üks tädi, kas ma kuulun sinna. Ma ei osanudki selle peale esialgu midagi kosta... Ei tea,kas ikka kuulun, töötan ju küll, aga kas suudaks olla seal viis aastat või rohkemgi veel- vaevalt küll!Mitte,et mulle seal ei meeldiks, toredaid inimesi on palju ja vahel on ka palju mõnusaid tegemisi, aga alatihti on palju masendust,stressi ja lootusetuse tunnet. Kui need orkaanid(ma saan nüüd täiesti aru,miks orkaanidel naiste nimed on) sealt läbi tuiskavad ja sinu just-alles-koristatud laua uuesti pahupidi tõmbavad,siis ajab lihtsalt vihaseks. Või kui näiteks keegi lihtsalt suvalt viskab riideid kuhu juhtub(kui ometi võiks panna need tagasi,kus nende koht on) siis hakkan lihtsalt vihkama kaubandust ja kogu seda muud jama.

 Sest et ma kuulun kohta,kus on päike jaja HEINAMAA :D 

Kus päikseloojangul värske õhu käes viimsetes punastes valguslaikudes tantsida saab;

kus võib tähistaeva all, soojas vees sõpradega niikaua sulistada,kuni enam lihtsalt pole võimalik edasi lükata seda värskendavat külma õhu kohtumist veest nõretava ihuga; 

kus paljajalu, vihmast märgade juustega joosta sooja, hubasesse peidupaika;
kus pärast ränka tööd maasikapõllul saaks toas nautida vanaema praetud pannkooke värske toormoosi ja piimaga;

kus võiks lihtsalt sihitult jalgrattaga ringi sõita, tuuleiil metsikult juukseid sasimas ja kus iga pilv on mõne looma moodi, ning rumalad kiisupojad mängivad omaenese varjuga. 

Ja veel kuulun ma muusikasse, sinna tahaks põgeneda, kogu oma ihuliikmeid selle viisi ja rütmiga ühes taktis liikuma panna, sinna ennast ära kaotada nii,et vaadates tunduks,et jäi ainult meloodia, mis on nüüd lihtsalt nähtavaks saanud.Tabada selle igat pisemat nüanssi, igat helimuutust täpselt jäljendada, unustada ennast ja lasta muusikal enda kaasa võtta - Minu suurim unistus !

Ja siis veel meie kuulsast sünnipäevahooajast ! :D Enne Kristeli kõige tähtsamat päeva, pidasime ka Mari sünnipäeva meite juures, kuna meil oli Heleni sünnipäevast juba naqnii hoog sees ja olime ennast seadistanud  pidudelainele,siis miks ka mitte :D

 Mari sai 20 jejejee :) 

Kristeli sünnipäev oli kohe järgmisel päeval :D Kokku said ühed igati muhedad inimesed :mängisime, naersime, jõime rummi, sõime kräsupeatorti ja SINGIRULLE !! :D Eredamalt jääb kindlasti meelde see kuidas me Kristeli ja Heleniga lavastasime etüüdi bussipeale astuvast inimesest,kes ei valideerinud oma piletit ja seejärel tuli peale MUPO, kes oli lahkesti valmis neiule trahvi tegema.Kuid siis järsku tulid raseda naise veed ära ja abivalmis Kristel aka Mupo-tüüp, helistas kiirabi järgi ja viis sünnitava naise bussi pealt maha, ning Helen jäi trahvita :D
Naljakad olid muidugi teiste inimeste tõlgendused meie etüüdist :D Bussipeale astuvast inimesest sai kana, rase naine oli südamehaige ja piletikontrollist sai mingi suva räuskav tüüp :D


Ja siis, ja siis tuli see Minu kõigekõige tähtsam päev :D Mis ühtlasi ka, kurb küll aga, lõpetas meie sünnipäevahooaja...Ma isegi ei mäleta,millal ma viimati nii väga oma sünnipäeva ootasin,aga minu suured ootused ei vedanud mind õnneks üldse alt :D Kui on päris palju inimesi,kes pole üksteisega tuttavad,siis on alati oht,et seltskond ei klapi või on raske ühist keelt leida või mida iganes veel.. Aga sotsialiseerumine toimus vigadeta, sujuvalt ja kiiresti- mille üle ma olin äärmiselt õnnelik :D Mul on ikka niii ägedad sõbrad :D muidugi, kahju küll, ei näinud ma sel päeval mõnda väga head sõpra, kuid ma tean,et me oleme üksteisel alati olemas ja sellest pole üldse midagi,et nad minuga reaalselt koos polnud just sel päeval :)
Ka minu sünnipäeval sai seda etüüdi-mängu mängitud :D See on ikka hirrrmus naljakas :D Meie lavastasime etüüdi mingist seriaali filmimisest, kus peategelane tõuseb hommikul ja piinleb armuvalus ja siis režissöör näitab talle pärast,kuidas ta peab suuurelt mängima :D Ning siis oli veel kaameramees.. Üldiselt muutus see päris kiiresti fotosessiooniks, nõudlikust lavastajast sai modelli(esialgne näitleja) sõbranna ja operaatorist fotograaf.

 Alex ja Taavi nummitsemas

 Kuna meil oli vähe ruumi,siis koguaeg pidi keegi kellegi süles istuma :D

 Õnneks ei pillanud mind maha !! :)

 Traditsiooniline "Andres naistes" pilt tuli ju ka teha :D

                           Ja siis selleaastane "Cheers, Karel ! " pilt kaa !

Üleüldiselt pole vananemisel ju väga vigagi :D Kui iga aasta on sinu kõrval leidlikud ja rõõmsameelsed sõberid, kes siis helistavad sulle,saadavad armsaid sõnumeid ja kingivad väga õigeid ja lahedaid kingitusi :D Sel aastal sain palju kiita, küll oma hea muusikamaitse pärast, küll selle pärast,et mul on nii toredad sõbrad (mis siis on pigem kiitus Teile,kallid! ) ja ühtlasi oli ka siit-sealt kuulda,et ma ei tohi kaotada oma sära, mida võib siis ka kiitusena võtta :D :D

Minu üliarmas sünnipäevajätk Zaras !