.. Vaid et hoopis paremini valgust vaadata ! "Mille taha peituda,et varjata ennast? Või kuidas varajata seda,et polegi sees miskit enamat kui välja paistab?
Päike paistab, sõidame trollis, keset kevadisemat kevadet: "Sul on nii ilusad silmad praegu," ütleb mulle üks minu lemmikutest. Ei tea, mida ta nendes nägi. Mis teeb üldse silmad ilusaks ? Temal on suured silmad, sügavad, targad, lahked- justkui imet täis.
Aga mis ta siis ikka nägi minu silmades.. Kuna mul ei ole klassikalist ilu nendes
(mul on raske leida pilti,kus mul üldse silmad peas oleksid) siis võib uskuda,et nad ei ole mul vähemalt tühjad. Nende taga on miskit.. Midagi, mida tema sel hetkel nägi, tegi nad igal juhul ilusaks, sest tal ei olnud mitte mingisugust põhjust mulle pugeda lihtsalt :D Elu? Rõõmu? Armastust ? Sära? Sellele küsimusele saaksin vastata ainult sel juhul kui mul oleks võimalik, ilma peegli abita, endale kunagi silma vaadata.
"Kroonid peast rebib tuul, me ei hooli, me kuningad ikkagi !"
Olgugi, et ma vahel käitun oma põhimõtete vastaselt, või kaotan miskit enesest, jään ma alati endaks !
Ja see ei ole mingi selline väide :" Olen see,kes olen, mind ei huvita,mis teised minust arvavad ja ma ei kavatse ennast teiste pärast muuta. " Sest sellisest lausest võib välja lugeda vaid seda KUI palju tegelikult teiste arvmus sulle korda läheb. See on ju loogiline,et meid huvitab, mida keegi meist arvab ja meile läheb korda kui meid kiidetakse. Selle hetkeni on kõik normaalne, kuni see jällegi teise äärmusesse ei kaldu- kui elada ainult selle nimel, et teiste poolt tunnustatud saada ja proovida kõikidele inimestele meele järele olla. Ja loogiline on ka see, et paremuse poole võib ja lausa peaks muutuma.
Ehk siis ilm teeb keerukaid käike( või olen see mina ise) aga kui ma peaksingi komistama või isegi kukkuma ilmastiku( või meelte) muutuste tagajärjel, siis tõusen ma püsti ja kohendan end, sätin oma krooni tagasi pähe(juhul kui keegi peaks siinkohal arvama,et ma pean ennast printsessiks siis ei ole see keegi minuga ühel lainel ja ei saa üldse aru millest ma räägin) ja astun kindlal sammul ikka edasi, ikka sirgemalt,ikka kaugemale, ikka enesekindlamalt ja peatun ainult selleks, et vaadata korraks tagasi, analüüsida, jätta meelde või unustada, kuidas tundub õige.
"Kui hakkad ennast sa ehtima, kaotad päikese ja taeva ja vee.. "
Olen pikalt juba mõelnud selle lause tähendusele. Väide tundub tõene. Samas, ehin ennast päris tihti, maalin ka, kellele seda teha ei meeldiks. Ja siis mul hakkab hirmus :kas see,et ma ennast vahel sätin ja püüan ilusamaks muuta tähendab seda,et ma kaotan enda ja sellega seoses ka muu tähtsa ?
"Armus pilti ja hetkega vajus ta läbi vee, läbi vee, läbi vee.."
Ja siis ma mõistsin... Kuna ma nartsisissmi all ei kannata, on ehk ikkagi kõik korras. Ehk siis mulle jääb alles minu päike, minu taevas, minu vesi .
Indigolapsed "Üks hing" http://www.youtube.com/watch?v=lPLus-AfqeU
