Mõneti olen ma üks igavene drama queen. Aga mitte tahtlikult.. Mitte ettekavatsetult. Kui uudis rabab jalust ja ei ole meeldivate killast, olen ikka hirmus dramaatiline. Aga milline muu reaktsioon oleks siis mõeldav? Või kas keegi saab üldse öelda, millele kuidas reageerima peab ?

Kui on valus hingata, tuleb leida hapnik. Tuleb leida oma teraapia, kuulda enda mõistuse häält.
Katkised otsad kärpida ...
Enda sisse ahmida head...
Joobuda rõõmust...

Loobuda vihast...
Näha imet...


Lasta end vabaks...
Hingel lasta kuulda midagi SUUREPÄRAST ...
Ja siis veel süüa sushit...
Endale ning teistele antud lubadusi täita ...
.. Ja kudumine rahustab mind ka :)
Kas on võimalik, et mõni hing, leides teise on nii terviklik, et selle teise puudumisel võib ta oodata igavesti, et olla jälle terviklik :) (?)