Aina enam ihkan ma kohta,mis oleks ainult minu.. Kus oleksid AINULT minu asjad ja kuhu mahuksid AINULT minu mõtted. Smuuli korteris nr.33 on niipalju inimesi, niipalju erinevaid vajadusi ja tegemisi. Meie kõigi mõtted lähevad segi niisama kiiresti,kui meie asjad segunesid ja mõlemaid on raske teiste seast üles leida. Kuna ma istun siin hetkel täiesti üksi,siis olen üritanud harutada lõngakera, leidnud paar täiesti minu enda mõtet ja oma sahtlid koristasin ka ära. Mitte,et ma ei armastaks kõiki selle korteri alalisi ja mittealalisi elanikke,nad on mulle sama vajalikud kui õhk, kuid keegi ei saa ju eeldada,et meeter x meeter ruumis, ei lähe inimesed hulluks, ükskõik kuipalju nad teineteist armastavad.
  Ma armastan oma kodu Saarekülas, seda ümbrust ja inimesi ja kõikekõike.. Aga ka seal hakkavad mu asjad tolmu või teiste elanike asjade alla jääma.. Minu vajadused või mõtted ei jookse alati teiste omadega ühte liini pidi ka seal.. Mitte,et mulle ei meeldiks abistada koduseid, teha süüa ja koristada ja ..aga ma olen jõudnud sinna punkti ,kus ma tahaks tolmu võtta ainult oma asjadelt ja mõelda ainult oma mõtteid ja seega tunnen ma suuremat vajadust kui kunagi varem olla omaette. Sügisel lähen ma nii või naa minema..ma pole veel kindel kuhu, see oleneb ju kõik igasugustest sisseastumiskatsetest ja .. Aga ma lähen,olen mõelnud juba praegu kohvreid pakkima hakata,et ma mitte mingil juhul siia ei jääks. tahan minna korraks eemale ja leida ennast, ning hiljem kindlasti naasta. Saaremaa on mulle liiga hingelähedane,et siit jäädavalt kaduda..
  tegelikult tahan ma juba Suvel olla natukene omaette, või omaette oma perekonnast.. Ja mitte,et ma neid näha ei tahaks..ma käiks neil igal võimalusel külas ja abis ja., ma ei jaksagi neist kellegist kaua eemal olla !!:D.Aga ma tahan oma asju ja elu viia juba praegu eemale, kuskile OMA kohta. Koos kellegi hea sõbra või tuttavaga.. Aga hetkel ei taha ma  mitte ühegi sugulase juures otseselt elada.