Alguses uinud suurte lootustega, et hommikuks on kõik endine.
Su usk aina kasvab ja lootus aina suureneb.
Siis mingil hetkel leiad, et oled väärt midagi palju enamat,
Sa tead, et elul peab olema sulle midagi palju ilusamat pakkuda.
See on see kummaline "aeg", nii julm ja äkiline, kuid
samas nii õnnis ja päästev...
Ning hetkega sa enam ei looda, ega saagi aru ,miks sa lootsid
saada midagi poolikut...
Ja sa tead, et seal kuskil on keegi, kes sind hoiab ja armastab
samamoodi nagu sinu kõige paremad sõbrad, keda aeg
eemale ei vii...
Ning alles siis tead, et seda erilist sidet on vaja hoida sama hellalt :)